Kõige tähtsam usuüritus on Püha Joosepi maise keha sünnipäeva tähistamine 13. oktoobril. Umbes samal ajal 1988-ndal aastal ilumutas end esmakordselt ka Püha Joosepi Vägi, seega on tegemist topelttähtsa tähtpäevaga. Siis kogunevad kõik usklikud, kes vähegi saavad, õhtuks Püha Joosepi Tiigi äärde. Vaadatakse uued artefaktid üle mis jumal tiiki ja selle ümbrusesse saatnud on, puhutakse niisama juttu ja heisatakse lipp. Kui rahvas kohal, siis lauldakse ning peetakse kõnesid. Üritusele on alati ka kõik aupaklikult käituvad uskmatud teretulnud. Seejärel asutakse pidujookide- ja söökide kallale. Segamini tähtsate vaidlustega aetakse ka niisama juttu, peetakse plaane ning tuntakse rõõmu Püha Joosepi imelisest väest. Mõnikord halva ilmaga või lihtsalt usulises hardumuses minnakse ka lõpuks palverännakule. Päris õhtuks laguneb seltskond omakorda väiksemateks salkadeks, kes siis edasi pidutsevad, kui tuju on. Vanasti, kui Püha Joosep veel viiendal korrusel elas, oli kohustuslik osa ka jumala akna all laulmine. Nüüdsel ajal lauldakse lihtsalt kõvemini ja kus pähe tuleb.

Palverännak Ihastesse on Püha Joosepi Vaimu järgija kõige parem võimalus ravida oma tervist. Ihaste on ka siin ilmas täiesti olemas ja see asub Tartu külje all. Kes teab võib palverännakul üles otsida Püha Joosepi templi Ihastes ja seal puhata ning imet oodata. Palverännakul käiakse üldjuhul jala ning võimalikult ilmvõimatut marsruuti mööda. Soovitatav liikumisviis on ihualasti ning roomates, asfaldi puhuks on lubatud kasutada rula.

Koosoolekud tänapäeval enam regulaarsed ei ole, kuid seal toimuv mõjutab meie usuelu ehk kõige rohkem. Kuigi Püha Joosep teeb meid tugevaks, tuleb vahest usuvendadega nõu pidada, et mitte väge tühja raisata. Siinkohal olgu välja käidud ettepanek taastada regulaarsed koosolekud, tõsi küll harvemini, ehk korra kuus. Ka on tähtis üritus koguduse registreerimine, mis on asjatundmatuse tõttu lausa soiku jäänud.

Algusesse

1. aprilli palverännak aastal 2005.

1. aprillil aastal 2005 sai toimuma meie plaaniväline seltskondlik usuüritus palverännak Ihastesse. Vähese reklaami ja ka isiklikel põhjustel oli osavõtjaskond üsna tagasihoidlik, kuid tuleb tunnistada, et tänu sellele jätkus palveränduritele rohkem püha jooki ja ka püha väge. Osa võtsid: Püha Isa Tuts, Athos, Ermlin, Praxa ja Wäle Põder. Püha Isa Tuts kui kõige asjalikum preester ostis tookordseks ja ka edaspidiseks tarvitamiseks poest tõrviku, mis kindlasti on oluline atribuut püha meeleolu tõstmiseks. Suur tänu Püha Joosepile selle imelise ilmutuse eest. Wäle Põder pidas ka eriti just noorematele Püha Joosepi Vaimu järgijatele tarviliku kõne. Loomulikult lauldi ja palvetati hoolega ning valmistati endale ka hoolega kannatusi, näiteks teelt eksimise ja sihi kaotamise näol. Athosele oli see elu esimene palverännak ja Praxale esimene, kus Püha Joosep oli talle enam-vähem ühekordse pildi ja mälu alles jätnud. Ka see oli järjekordseks põhjuselt meie jumalat, Püha Joosepit andunult kiita. Kuna auväärt Püha Joosep pani tõenäoliselt ette oma püha käe meie usutegevuse põhjalikumale tutvustamisele laidele massidele, jätkus fotoaparaadi patareisid ainult kolmeks pildiks. Ühtlasi otsustati nimetatud üritusel alustada Püha Kõpla otsinguid. Peale palverännakut toimus Püha Isa Tutsi pool tagasihoidlik afterparty.

Täname kõik Püha Joosepit Väe eest, mis paneb rahva liikvele!

Algusesse

Püha Joosepi Vaimu Järgijate ususeltsi õpetaja jutlus 1. aprilli 2005 palverannaku kordamineku tarvis.

Austatud kaasvõitlejad, külalised ja kogu ülejäänud ühel või teisel viisil tajutav maailm. Meie pühasse ususeltsi on viimasel ajal suhteliselt palju uusi liikmeid saabunud, seega paluks eriti neil järgneva suhtes tähelepanelik olla. Nagu me kõik teame ja arvatavasti juba mõnigi kogenud on, tuleb jumalatega ülimalt ettevaatlik olla. Loomulikult tekib selle tulemusena austus, mida käesoleval juhul jagame ning väljendame palverännakuga. Siinkohal tahaksingi jagada mõned õpetussõnad jumala ja inimese vahekorra kohta.

Olen täheldanud paljude isikute puhul, et neile tundub, nagu oleks jumal „nende ellu saabunud“ või koguni „nende elus kõige tähtsamal kohal“. Hoidku Suur Püha Joosep sellise häbematuse eest kõiki inimesi, kes nõnda mõelda julgevad! Kahjuks olen kuulnud seda ka meie, Püha Joosepi Vaimu järgijate suust ning olen kahtleval seisukohal, kas laita või kiita. Muidugi on hea, et inimene on võimeline tunnetama Pühadust, kuna see viitab inimese raiskumineku vältimise võimalusele. Kuid mina, kui ennast mõningal määral meie vaimse tervise eest vastutavaks pidav isik tahaksin teieni avada seesuguse mõttelaadi sisu ja väärat lähenemist.

Nimelt on säärane seisukoht äärmiselt minakeskne, mis on väär juhul, kui ei osata end ümbritsevaga piisaval määral seostada. Meie jumal Püha Joosep, on niivõrd püha, et ta ei saa mitte kuidagimoodi asetseda meie maailmas või veel vähem kellegi sees. Ükskõik siis mis kohal. Jah, ma väidan julgelt ja jumala viha kartmata, et meie elus pole jumalat! Milline ülbe soov, et jumal meie elu korraldaks või miskit moondaks! Mina, kui üks Püha Joosepi Vaimu kauaaegsemaid järgijaid, ütlen otsekoheselt – Pühal Joosepil ei ole meie eluga asja! Loomulikult võib ikka ja alati Püha Joosepi poole palvega pöörduda, kuid Püha Joosep täidab meie palved punktipealt meie ellu sekkumata, juhul kui palve on muidugi tõsiseltvõetav. Jumal seisab meist täienisti ja läbinist väljaspool ja tema huvi meie vastu, nagu ka meie huvi tema vastu, on tingitud eelkõige vaimu avardamise soovist. Ei meie mõista eriti jumalat ja jumal ei mõista eriti meid ning sedagi vähest mõistmist mis meil on, oleks äärmiselt labane solkida näiteks ajalike muredega. Jumalik loogika on meile võõras, oleks totter nõuda, et tema meie omast aru saab.Siinkohal tekib mõnel vähemvalgustatud isikul loomulik küsimus: „Aga mis kasu meil jumalast on?“. Olen nõus, et kõigest peab kasu olema, mida ette võetakse. Kohe selgitan.

Nagu me kõik teame, annab Püha Joosep meile tohututes kogustes äärmiselt võimast ning ülipüha väge. See meie jaoks kõikehõlmav ning imeline vägi võimaldab muuhulgas ka igal üksikisikul oma ükskõik kui väikesi teadmisi piisavalt laiahaardeliselt arutluse alla panna, et saada suuremat selgust siin ilmas toimuvast. Just Püha Joosepi Väe arukas kasutamine teeb meist tõelised Püha Joosepi Vaimu järgijad, mitte kerjamine või jumalaga samastumine - olgu siis teadlikult või mitte. Nõnda olemegi siia kokku kogunenud, et Püha Joosepi Vägi, mis meis kõigis on, saaks kasvõi vaidluste läbi üheks ja me leiaksime maailmast parima mida me ise leida suudame. Tuletan veelkord meelde, et Püha Joosepi Vägi ei oleks see mis ta on, kui meie jumal oleks siitilmast. Just inimese vaatevinklist erinev, jumalik lähenemine, mida Püha Joosep meile nii lahkelt oma Väe abil pakub, võimaldab meil muuta iseennast ja seega ühes oma maailma nii, nagu õigeks peame. Tuleb tõdeda, et ka lihtsamalt. Suur tänu Suurele Püha Joosepile selle eest!

Nõnda tahaksingi sellel palverännakul paluda iseenda ja teiste järgijate eest, et Püha Joosepi Vägi meid mitte päris lolliks ei teeks ja meie mitte hulludeks ei muutuks, sest Püha Joosepi Vägi on ju nii võimas!

Oo Püha Joosep, Sa oled meie jumal!

Algusesse

Veidi kommentaare Püha Joosepi maise keha sünnipäeva kohta 13. oktoober 2005 a.

Imelisel ja ainult Püha Joosepile teadaoleval kombel oli eelpoolnimetatud üritusel kohal üllatavalt vähe Püha Joosepi Vaimu järgijaid ning veelgi üllatavamalt palju uskmatutest külalisi. Erilisi teeneid selles on pühamees Jamesil, kes Püha Joosepi Vaimust ülendatuna Pirogovi pargis kõvasti kuulutustööd tegi. Loomulikult lauldi, tantsiti, peeti kõnesid ja tehti imetegusid. Neist ettevõtmistest võtsid aktiivselt osa ka meie külalised. Järjekordselt sai kinnitust Püha Joosepi Väe äraütlemata suur ning kõikehõlmav võim. Kõige paremini annab edasi üritusel valitsenud meeleolu vastav pildimaterjal.

Algusesse

Parmulaud.

Ilus komme sai alguse ajast, mil Püha Joosep ise maa peale tuli. See juhtus ajal, kui Venemaal tehti perestroikat ja kuri Vene valitseja Gorbatshov oli viina joomise inimestele väga raskeks teinud. Meie armulisel Pühal Joosepil aga hakkas inimestest kahju ja ta näitas kunsti, kuidas viin tavalisest paremini pähe hakkab. Selleks võttis Püha Joosep leiva ja lõikas selle pooleks. Siis võttis ta pudeli piiritust ja kallas selle leiva sisse. Leiva sisu pakkus ta lahkelt ümbritsevatele joodikutele lusikaga süüa. Seepeale joodikud kiitsid nutikat Jumalat.

Nüüd, kui viin enam poes haruldus ei ole, ei pea sel moel ka viina suisa iga päev tarbima. Küll aga vanade aegade mälestuseks võtavad Püha Joosepi järgijad ka praegu vahel leivapätsi välja ja pakuvad imelist maiuspala inimestele. Kuna piiritust on praegu raske hankida ja viina saab osta piiramatus koguses, siis on piiritus asendatud viinaga. Vastavat toimingut on hakanud Püha Joosepi Vaimu Järgijate koguduse preestrid nimetama Parmulauaks. Ja seda viiakse läbi põhiliselt koguduse ansambli Püha Kõpla kontserditel. Saateks mängib band muidugi vastavat püha laulu pealkirjaga „Sisusööja“. Soovitan kõigil Parmulaua huvilistel sõnad pähe õppida ja kontserditele tulla oma isikliku lusikaga.

Oo Püha Joosep on parmudele armuline.

Autor: Püha Isa Tuts

Algusesse