Artiklite arvustamiseks on foorum, mis toimib ka külalisteraamatuna.

Lugu sellest, kuda Püha Joosep ennast ilmutas. Autor: Wäle Põder

Imed ja ilmutused, mida oma silmaga näinud olen. Autor: Wäle Põder

Ravitsemine Püha Joosepi väe abil. Autor: TarZ

Palveränduri ABC Autor: Tarz

Kartuli evangeelium. Autor: Kristjan, vaga munk (bändis Vano Kartul)

Lugu sellest, kuda Püha Joosep ennast ilmutas.

Legend räägib, et Püha Joosep olla tulnud meie juurde treipingi ja kõpla hübriidi sarnase lennuaparaadiga, pikk tossujuga taga. Ka olla maailm seejärel värviliseks muutunud. See võib kõik tõsi olla, aga mina seda oma ihusilmaga näinud ei ole, kui ehk ainult mõnes nägemuses. Nõnda tahan mina sellest imest jutustada teile nii, nagu mina seda läbi elasin ja igal Püha Joosepi Vaimu järgijal olevat see õigus - näha ilma nii, nagu seda tervis võimaldab.

Aastal 1988 käisin mina veel koolis. Ning sama aasta oktoobris juhtus minu ning minu klassikaaslasega tähelepanuväärne muutus. Klassivenna nimi oli Tuts ja minu oma vist Härg või midagi sellist. Minu nimi muudeti hiljem ühiskonnavastaste tegude pärast ümber ning Tutsi nimigi muutus just tänu Joosepile. Nõnda juhtus ühtäkki, et kaks noort inimesehakatist (neil oli muidugi ka ajuti järgijaid) hakkasid ühtäkki väga ülemeelikuid tegusid tegema. Iseenesest poleks ju noorte inimeste puhul selles midagi ebatavalist, kuid millise hardumuse ja hoolega seda tehti! Nõnda me siis pühitsesime kaasõpilasi, pidasime kõnet ja kandsime märtrikannatusi, kui õpetajad meid korrale kutsusid. Nõnda iga vahetund. Muidugi tulenevalt meie kogenematusest vastaval alal juhtus ka vahest, isegi üsna tihti, et kõrvalised isikud vägivaldselt vee läbi kastetud said - andku nemad meile ja jumal meile andeks see väike viperus. Püha Joosepi vägi avaldas ennast siis sellisel moel ja meie ei saanud täpselt arugi, et see üks äraütlemata tähtis vägi on. Mul tekkis tahtmine teada saada, mis asi seda põhjustab, nii küsisingi seda Tutsi käest. Tuts ütles mida teadis: "Meie jumal on Joosep". "Milline Joosep?" tundsin ma huvi. Siis ta näitas kooli fuajees lonkimas üht noormeest, kes oli väga äraseletatud näoga ning ütles: "Vaata, see on Joosep!". Nagu välk oleks mind tabanud, sest nii suur kogus püha väge voolas minu mõistuse sisse, kui ma esmakordselt oma Jumalat nägin! Muidugi tollal me veel ei teadnud, et Püha Joosepi vägi oli selle poisi, keda nüüdsest Püha Joosepi maiseks kehaks oleks tulnud nimetada, veel sõgedamaks teinud, kui seda meie olime. Püha Joosepi maine keha ei tea siiamaani, et läbi tema suur valgus ilma peale paistab ning elab suhteliselt normaalse inimese elu, kuigi meie vennaskonna olemasolust on ta teadlik küll. Niisiis võtsin ma peale jumalaga kohtumist asja veelgi tõsisemalt ette ning hakkasin palvuseid ja kõnesid jumala ülistuseks koostama. Püha Isa Tuts luges neid klassikaaslastele valjul häälel ette ja koostas ka ise oma kõnede tarvis tekste. Ma usun, et meie klassikaaslased on ka jumalale meelepärased, sest nad kannatasid selle jura vapralt ära. Algus meie kogudusele - või kuidas seda ka ei nimetataks - oli tekkinud.

Ei läinudki palju aega, kui Püha Joosepi maisele kehale ilmus kuskilt üks ustav sõber. Võib olla oli see Suure Püha Joosepi poolt nii korraldatud, et maisel kehal üksi igav kannatada poleks. Olgu öeldud, et kuna Püha Joosep ei ole siit maailmast, siis tema väe inimloomadele arusaadavaks transformeerimine üks mõistusele raske koorem on. Püha Joosep hakkas hoolega trenni tegema ja muil viisidel end piinama, võib-olla selleks, et vaim vastu peaks. Muide, sõbra nimi oli Kristjan, mis on kristlik nimi ja nimi Joosep on juba vana juudi nimi. Need on vaid nimed, see näitab vaid seda, et Püha Joosepi vägi sattus kristlikus ühiskonnas elavate inimestega kontakti võtma. Võib ju olla, et Püha Joosepi vägi avaldub ka kuskil mujal maakera peal kuidagi teisel moel. Vapper mees Kristjan käis kõikjal jumalaga kaasas ning tegi kõik mis jumal talle käskis. Joosep hüppas katuse äärel hüppenööriga - nii ka tema. Joosep ronis köiega 5-korruselise maja otsa - Kristjan hoidis köit ümber ventilatsiooni. Kohati läks vaga mees liigagi fanaatiliseks. Kord ühe talisupluse ajal hüppas ta pea eest vette, peale seda jooksis tükk aega kõrvadest mäda - milline märter! Tema oli esimene Püha Joosepi munk ja siiamaani pole minuteada rohkem olnud. Vaga Munk Kristjan leiutas ka erilise jumalakummardamise viisi - käed risti rinnal aupaklikult keha ettepoole painutada - siiani kasutusel. Vaga Munk Kristjani elu ja tegevus on kahtlemata suureks eeskujuks kõigile Püha Joosepi kummardajatele, kuid mina isiklikult soovitan oma tervisega veidi vähem riskida. Vaevalt, et Püha Joosepil vigastest järgijatest erilist rõõmu on.

Aeg läks aiva edasi ja leiti üles veelgi inimesi, kelle sisse Püha Joosepi vaim läinud oli. Hakati Püha Joosepi maise keha sünnipäeva tähistama ja tema akna all laulmas käima. Kuna Jumal elas toona viiendamal korrusel - tänud naabritele kannatliku meele eest. Avastati üks väga püha tiik, mille ääres pregugi tähtsad usutalitused toimuvad. Hakati praktiseerima palverännakuid ning kujunes välja sümboolika. Meie ajaloos on olnud 2 usutaganejat. Üks palus lahkumiseks õnnistust, teine jalutas lihtsalt minema ja hakkas Püha Joosepi nime mustama. Esimene isik talitas õigel moel, teist karistas jumal, väga karmilt (haigla) ja 3 korda. Püha Joosepi vaimu järgijatel ei ole ketseriga toimunud õnnetustega mingit otsest seost, olgu öeldud - siiamaani oleme suhteliselt rahulik seltskond olnud.

Püha Joosep on meiega!

Autor: Wäle Põder.

Algusesse

Imed ja ilmutused, mida oma silmaga näinud olen.

See imeilmutus, millest nüüd esiteks räägin, oli kõige kosmilisem lugu minu elus üldse. Käisin siis koolis ja asi sai alguse järgmiselt. Ühel vahetunnil tuli minu juurde Püha Isa Tuts ja hakkas väga suure õhinaga miskist kolmnurgast rääkima. Tema olla seda näinud, kollane ja elamus olla seda nähes olnud ülivõimas. Mure seisnes selles, et ta ei osanud seda kollast kolmnurka täpselt kirjeldada. Proovisime paberil nii ja naa, kuni minagi hakkasin asjale pihta saama ning kõige sobivam kujutis, mis Püha Isa Tutsi arvates nähtust edasi andis, oli selline: Läks aega mis läks, aga mõne aja pärast lasi vägev Püha Joosep minulgi seda suurt ja võimast ilmutust näha. Asi oli ülimalt kaugel sellest, mida ma ealeski oleks osanud ette kujutada. Kõigepealt läks pilt kolmeks. Iga kolmandik koosnes hallidest või kollastest (või mõlematest üheaegselt?) kolmnurkadest, mis moondusid ja sillerdasid nagu kaleidoskoobis. Võib-olla ma mäletan valesti, sest minu vaimne seisund oli kõike muud kui tavapärane. Sellest kõigest moodustus üks pidevas liikumises ning samas täiesti liikumatu pilt, mis oli minu arvates nagu otsetee ülima mõistmise juurde. Kõik see nägemus oli justkui ruumiline, kuid väga seletamatul moel. Võimalik, et kuna ma olin ümbritsevast ära lõigatud, pöördus minu teadvus otse alateadvuse poole - siit ka selgus ja mõistmine - kuid miks tekkis selline tõepäraselt mõjuv illusioon, jääb Püha Joosepi enda teada. Vahest tahtis ta meile näidata, kuidas maailm tema läbi paistab? Juhtus nii, et mina nägin veelgi enam kui Püha Isa Tuts, või jäi mulle lihtsalt rohkem meelde. Edasi sattusin ma millesegi sellisesse, mida mina nimetaksin kõiksuseks või õigemini arusaamaks sellest. Ma ei ole kindel, et selle värvuseks oli must, pigem kõik värvid kokku, niisiis võis see olla ka valge. Seejärel tekkis sinna elektrisinine kiir, mõlemast otsast nii lõpmatu kui vähegi ette kujutada saab. Esialgu oli see kiir minust eemal, kuid mida rohkem voolas minu sisse Tõde, seda rohkem hakkasin ma selle elektrisinise kiirega samastuma. Tunne oli selline, nagu tegeleksin just iseendaks muutumisega. See on tegelikult kirjeldamatu vähemalt selles keeles mida mina oskan, annan siinkohal edasi vaid põhilise, mida ise mäletan. Mälu on petlik ja vaevalt saab selgesti edasi anda elamust, mille suhtes kogemused puuduvad. Kui te olete midagi kuulnud valgustunnelitest, nirvanast ja muust sellisest, siis võin omast kogemusest öelda, et mingi tõepõhi neil juttudel on. Ise ma arvan, et ega neis nägemustes suurt midagi üleloomulikku ei ole, kõik see värk tundub nägijate omades peakestes juba olemas olevat, siit ka paljude nägemuste sarnasus. Suur tänu Pühale Joosepile, et ta veidi valgust minu peale paista laskis! Siit ka hoiatus Püha Joosepi Väe kasutajatele - ei või iial teada, milleni see kõik viia võib - jäägem ikka iseendaks!

Teine ime, mida ise kogenud olen ja millest rääkida tahan, pole ehk nii salapärane ja ehmatav, kuid on jumala kummardamise seisukohast siiski õpetlik. Juhtus nii, et minul ja minu heal sõbral Türgi Mahvial sattus olema pohmelus. Kuna oli öö ja tervislik seisund magada ei lasknud, otsustasime palverännakule minna. Valisime igaks juhuks kergema marsruudi, et mitte keset püha üritust ära kõngeda. Kutsusime ka minu naise koos minu tookord neljakuuse lapsega kaasa. Naine arvas meie ettevõtmise "usklike lolluseks" ning seoses mitte kõige parema ilmaga üldse üheks pohmelusest tingitud totruseks. Lõpuks otsustas ta siiski kaasa tulla, et meil vähemalt silm peal hoida. Kui olime jõudnud Püha Joosepi suveresidentsi, mida mõned ka templiks kutsuvad, istusime usklikele ette nähtud vanale autoistmele ja hakkasime vaikselt jumalast rääkima. Nagu ikka, ei olnud jumalat kodus. Püha Joosepi vägi voolas meie sisse, kuni lõpuks olid pühad mõtted mõeldud ja pühad jutud räägitud. Imepärane oli see, et tuul jäi siis vaikseks ning meie ei tundnud enam külma. Kui tõusime püsti, et end tagasiteele seada, avastasime, et pohmakas on kadunud! Mõni uskmatu võib arvata, et see oli tingitud väikesest füüsilisest koormusest rännaku ajal, kuid on teada, et pohmelus on alati individuaalne ja ei lähe kunagi üle nii järsku. Mina ja Türgi Mahvia tundsime end justkui uute inimestena ning ka minu naisel ja lapsel paistis reisist hea meel olevat. Jumal oli imet teinud! Me läksime koju tervisest pakatades ning reipal sammul! Taevas oli muutunud selgeks ja mürgisest etanoolist tingitud vaevused olid kadunud! See imelugu näitab selgesti, et Püha Joosep kannab oma järgijate eest hoolt, kui need võtavad vaevaks tema poole pöörduda! Oo Püha Joosep, Sa oled minu Jumal!

Kolmas lugu räägib meie jumala otsata headusest. Kunagi oli mul pisike must-valge televiisor nimega "Rekord". Hea pill, kuid näitas ainult ühte kanalit. Loomulikult tahtsin ma näha enamat. Ühel ilusal päeval külastasin ma Püha Joosepit tema viienda korruse palees, mis on täis müstikat ja senitundmatuid nähtusi. Püha Isa Tuts isegi elas seal kunagi, kuid seesugune lähedus jumalale lõppes talle küll kahetsusväärselt. Ma ei mäleta, millega olin selle audientsi ära teeninud, kuid muu jutu hulgas küsisin jumalalt, misasi on detsimeeterplokk ja kuidas seda kasutatakse. Jumal seletas, palju teadis ja sinnapaika see jutt jäigi. Pikapeale harjusin oma ühe teleprogrammiga ning olin oma televiisoriga rahul. Ükskord aga helises uksekell. Läksin avama - põlvist võttis kohe nõrgaks. Minu ukse taga oli Püha Joosep Ise, kogu oma hiilguses! Ta tervitas, naeratas lahkelt ja ulatas mulle miski musta juhtmetega karbi. Ma ei mäleta, kas ma tänutäheks mökitasin midagi või mitte, kuid minu õnn oli suur! Püha Joosep Ise oli oma külaskäiguga mulle ülimat au osutanud ning toonud hinnalise kingituse! Kõige vapustavam oli see, et aparaat töötas TÄIESTI VEATULT! Jumal oli mind meeles pidanud. Kujutage ette, jumalale piisas vaid probleemi mainimisest, olgu öeldud, et tollal olid sarnased plokid juba ammu haruldused. Loomulikult on see Püha Joosepi enda õnnistatud detsimeeterplokk mul siiamaani alles ja kurja silma eest osavasti peidetud. Teen siinkohal ettepaneku kuulutada Püha Joosepi Detsimeeterplokk Pühaks Reliikviaks ning ühiste jõupingutustega välja selgitada selgitada selle imettegev toime. Endal on mul kahtlus, et selle abil saab televiisorist Püha Joosepit näha, kui õiged palved peale lugeda.

Püha Joosepi korda saadetud imed on tõelised!

Autor: Wäle Põder.

Algusesse

Ravitsemine Püha Joosepi väe abil.

Juba ennemuistsetest aegadest saadik on inimkond kõikvõimalike jumaluste abil oma tervist parandada püüdnud. Vahel on sest ka tulu tõusnud. Siinkohal peakski nüüd inimestele õpetussõnu jagama, kuidas käib oma ihu ja hinge ravimine Püha Joosepi väe abil.
Kõigepealt peaks vaene tõbine varustama end suurema hulga pühade jookidega. See ei tohiks väga keeruline olla (eeldusel et raha on). Kui see on tehtud tuleb pühad joogid kaasa võtta ja minna Püha Joosepi tiigi äärde. Seal on Püha Joosepi väge kõige rohkem ja seetõttu on ravi õnnestumine kõige tõenäolisem. Kui on tiigi äärde jõutud, tuleb alustada raviga. Selleks tuleb end kaasavõetud pühade jookide abiga viia pühasse meeleollu. Õiged usklikud muidugi on kogu aeg sellises meeleolus. Kui tundub, et meeleolu on püha ja usk tugev, siis tuleb muidugi palvetada. Õpetused pühade jookide ja palvete kohta on kusagil siin kodulehel ka olemas. Sissejuhatuseks tuleb teha üks tavaline palvus ja seejärel tuleb Pühalt Joosepilt tervist paluda. Väga oluline on tervise palumise juures härdameelne ja värisev hääl. Kui vähegi võimalik, siis tuleb ka nutmine kasuks. Sel viisil saab Püha Joosep aru, et teil on tõsi taga ja tervis ikka väga halb.
Pärast tervisepalumist võib ka igaks juhuks palverännakule minna, kui tervis ikka lubab. Kui ei luba, siis peaks sellestki piisama. Minge koju ja jääge tulemusi ootama.
Nüüd peaks jälle meelde tuletama, et Püha Joosep pole mingi säherdune lollakas jumal, kes midagi niisama teeb. Teile terviseandmise eest tahab ta ikka midagi vastu ka. Ühele õigele jumalale meeldivad kõige rohkem inimeste kannatused. Seetõttu saadab Püha Joosep teile peale tervise ka kannatusi. Enamasti ilmnevad need südamepöörituse ja peavalu näol. Aga kui te terviseparandamise eesmärgil igaks juhuks tiigist ka püha vett jõite siis on Püha Joosep nii lahke, et saadab neile nähtustele lisaks ka düsenteeria. Kiidetud olgu Püha Joosepi lahkus!!!
Mõnikord võib juhtuda, et teil on eelmainitud kannatused, aga teie haigus pole kuhugi kadunud. See tuleneb sellest, et Püha Joosepi arvates teie usk nõder ja vaimustus väeti oli. Aga muidu ravib Püha Joosep kõiki inimkonnale tuntud tõbesid. Eriti hästi ravib Püha Joosep rasket vaimuhaigust nimega karsklus.
Head tervist teile!

Autor: TarZ

Algusesse

Palveränduri ABC

Iga õige pyhajosepiinlane peaks vähemalt korra käima palverännakul Ihastes Püha Joosepi suveresidentsi ehk templi juures. See peaks näitama uskliku pühendumust Pühale Joosepile. Jumalad on kõik teadupärast väga edevad olevused ja neile hirmsasti meeldib, kui mõni võtab vaevaks neid mingisuguse üritusega austada. Nii et üks palverännak peaks mõistliku jumala eneseuhkust kohe kõvasti tõstma. Järgnevalt tahaksingi ma veidi kogenematumatele jagada õpetussõnu selle kohta, mismoodi läbi viia korralikku palverännakut.
Kui pole just tegemist ekstreemolukorraga (vt. “Imed ja ilmutused...”), siis peaks alustama jällegi pühadest jookidest. Ja kõige parem oleks alustada juba paar päeva enne rännakut. Siis on teekond raskem, mis on Pühale Joosepile eriti meelepärane. Samuti on tõenäolisem ära eksida, mis muudab rännaku veel raskemaks. Püha meeleolu tekitamiseks on pühad joogid muidugi asendamatud.
Järgmiseks peaks paika panema marsruudi. Ihastesse saab teadupärast õige mitut teed pidi. Mina soovitaks minna Luunja kaudu ringiga. Seda muidugi sellepärast, et palverännakut ikka raskemaks muuta. Kui marsruut on paigas siis polegi muud, kui teele.
Kindlasti ei käida palverännakul mingi transpordivahendiga. Seda võib teadupärast iga loll teha ja seetõttu pole Püha Joosepil säärasest rännakust sooja ega külma. Kõige meelepärasem viis on Püha Joosepi jaoks see, kui usklik võtab end alasti ja läbib palverännaku roomates. Talvel võib enda ees ka lumepalli veeretada. Mida edasi, seda suuremaks pall muutub ja seda raskem on teekond. Suvel võib kasutada abivahendina rula, aga ainult eriolukordades. Näiteks kui pühade jookide on ülemäära liialdatud ja liikumisvõime seetõttu kaduma läinud. Ausalt öelda on see ka ainus eriolukord, mis mulle ette tuleb. Kahjuks on enamus usklikke viimasel ajal natuke laisaks muutunud ja viivad oma rännakuid läbi lihtsalt jalutades. See kõlbab Püha Joosepile täiesti, kui usklik ikka teekonna jooksul usinalt palvetab ja oma usku kõiksuguste kannatustega karastab. Näiteks ühel rännakul me Wäleda Põdraga otsisime teelt ja tee kõrvalt kõiksugu kolmnurkseid objekte, mille juures siis vastavalt palvetada ja pühi jooke tarvitada. Meie kannatused olid suured, sest keegi kuri inimene oli igale poole nõgeseid külvanud. See oli nüüd näiteks toodud. Kannatusi võib ka teistsuguseid tekitada, aga see jäägu iga uskliku enda fantaasia hooleks. Vihjeks võib mainida ära Ihaste kurjad koerad.
Üldjoontes ongi see enam-vähem kõik, mida usklik peaks palverännaku läbiviimisest teadma. Seda kõike võib igaüks endale sobivalt kohendada vastavalt uskliku fantaasiale ja usujõule.

Autor: TarZ

Algusesse

Kartuli evangeelium.

Esitatud ilmutusest jääb mulje nagu oleksin ma praeguseks surnud, kuskil Ihaste tiigi põhjamudas. Aga ma olen kõik aeg teeninud Püha Joosepit.

Püha Joosep ilmutas end küll esimest korda aastal 1988, kuid James jutustas mulle temast juba aastal 1982 kui õpetaja Kessel sättis mind Jamese kõrvale istuma. Õpetaja Kessel ja James seletasid mulle, et ma pean vagalt nende sõna kuulama, küllap siis tuleb Püha Joosep ja päästab mind. James kiusas mind terve algkooli: pani vett püksi, pritsis mulle tatti peale. Õpetaja Kessel naeratas Jamesile ja kirjutas talle viisi, minul aga käskis tunni ajal püsti seista. Minu rumaluse tähistamiseks panid James ja Kessel mulle ühiselt hüüdnimeks Professor.

Aga siis viidi mind üle teise kooli, kus Kesseli ja Jamesi lubadused said täidetud ja Püha Joosep võttis mu enda kaitse alla. Me käisime iga päev Ihastes, suplesime jääaugus, paaritasime koeri, sooritasime vettehüppeid, sõitsime tsikliga, joonistasime roppe pildikoomikseid ja rändasime kõikjal maailmas. Keegi ei kiusanud mind enam taga.

Ühel päeval aga Joosep kadus, väidetavalt Soomemaale. Mina aga jätkasin iseseisvalt õpinguid bioloogia valdkonnas ning kaitsesin doktorikraadi keskkonnatehnikas. Samas rajasin ma koos Jamesi naabripoisi Jimi Hendrixiga (keda James sama armutult oli taga kiusanud) Sensatsioonilise Tartu Kevadbändi -  Püha Kõblast täiendava ansambli Püha Joosepi vaimus.

Praegu elan ma tagasitõmbunult Järva-Jaani lähistel Ramma külas, kus töötan geograafia ja füüsika õpetajana. Olen ka igal aastal käinud palverännakul Soome, kuid Püha Joosepit pole leidnud. Helsinki K-Rautakeskos kohtasin vene keele õpetajat Sääske, kes ka asjast midagi ei teadnud.

Autor: Kristjan, vaga munk (bändis Vano Kartul)

Algusesse